Kui meie noortega kell 9:30 Rakvere Koduloomade Varjupaika kohale jõudsime, oli varjupaik juba avatud. Kõigil oli hinges väike ärevus: mida see vabatahtlikutöö endast siis tegelikult kujutab? Kas me saame ikka hakkama? Mida üldse teha tuleb? Mõned meist ei olnud kunagi enne varjupaigas käinudki ja muretsesid, millised tingimused ja vaatepilt neid ees ootab: kas loomad on väga õnnetud ja olud väga kehvad?
Tegelikult võeti meid aga soojalt vastu, tehti kohe ringkäik varjupaiga ruumides (mis ei olnud just euroremonditud, aga varjupaigale ehitatakse just praegu uusi ruume, seega läheb elanike olukord peagi veel paremaks!) ja räägiti, kuidas elu seal igapäevaselt käib. Saime nunnutada nii koeri kui kasse, kuulsime nende kõigi käpakäigu kohta toredaid lugusid ning meid instrueeriti põhjalikult eesootavate tööülesannete osas: radikaalne sotsialiseerumine!
Kõlab väga radikaalselt, aga tegelikult tähendab lihtsalt koerale uute situatsioonide ja kohtade tutvustamist rahulikus tempos. Meie ülesanne oligi lihtsalt rühmadeks jaguneda ja varjupaiga nunnud elanikud linnaga tutvuma viia.
Meie hoolde usaldati neli väärikat, rahulikku ja sõbralikku vanemat koera: Bruno, Axel, Hundu ja Krahv.
Bruno on väga tubli ja armas koer, kes ei kuule ega näe. Bruno jalutajad olid alguses väga mures, et kas nad ikka saavad hakkama koeraga, kes on pime ja kurt. Aga Bruno jalutamine oli tegelikult väga tore ja Bruno ise on ülimalt oskuslik igasuguste takistuste vältimise osas! Ta jalutas ainult kaks korda rahulikult vastu puud (koeraga on kõik korras, kokkupõrge toimus väga madalal kiirusel!) ja mõned korrad tuli teda rihmast veidi sõiduteelt eemale juhtida. Muidu oli Bruno jalutamine väga lõõgastav tegevus ja ka ring ei kujunenud kuigi pikaks: ühel hetkel Bruno lihtsalt otsustas, et on palav, janu ja saanud longitud kah ning keeras otsustavalt otsa tagasi varjupaiga suunas, kus teda ootas jahutav veeämber ja varjupakkuv kuut.
Mõlemad Bruno jalutajad, Rebecca ja Ariana, panid end kirja varjupaiga püsivabatahtlikeks ning lubasid end kindlasti ka edaspidi Bruno käpakäiguga kursis hoida!
Armas Axel sai linnas veeta lausa kaks imelist tundi, nautides palavat päikesepaistelist ilma. Axel oli jalutama minnes ülimalt uudishimulik ja alguses esimesed minutid tõmbas ta ainult rihma, kuid meie kaks noort olid väga tublid ja said Axeli tugevusega hästi hakkama.
Axeli tuur viis esmalt Põhjakeskuse poole, kus käidi üheskoos Coffee Inis ja muidugi kostitati ka Axelit: tema sai turgutuseks ühe turske Puppuccinoga. Puppuccino ootamise hetkel oli nii tore näha, et Axel sai aru, et tema jaoks on ka miskit head kohe tulemas ja kõikide südamed olid nii soojad, kui Axel oma Puppuccinot nautis.
Peale Põhjakeskust suunduti läbi Moonaküla Rakvere teatripargi poole, kus Axel sai nuusutada ja nautida sealseid ilusaid siniseid lilli ja ka möödujate tähelepanu. Teatripargist suundus Axel koos oma tiimiga tagasi varjupaiga poole, kus toimus pidulik hüvastijätt täis sügamist ja paisid.
Meie noored, Kriselle ja Greete, olid varjupaigas vabatahtlikuks olemise üle ülimalt rõõmsad ja ka nemad otsustasid tänu sellele jalutuskäigule ja nunnude koerte keskel olemisele jätkata püsivabatahtlikena Rakvere Koduloomade Varjupaigas.
Krahv viis jalutama kolm noort: Viku, Kevini ja Sofija. Nemad suundusid Lennukisse, uudistasid mõnusalt lõhnavaid puid, põõsaid ja hoove. Mööda põnevaid tänavaid viis tee edasi Rakvere raudteejaama. Vahepeal sai Krahv ka oma oskusi näidata ja demonstreerida, kui kuulekas istuja ta on. Võttis veidi veenmist, aga Sofijal õnnestus Krahv väga tublisti käsklustele kuuletuma saada!
Peale selliseid aktiivseid tegevusi liiguti ühiselt tagasi Lennuki suunas, kus üks jalutajatest kostitas kogu tiimi värskendava joogi ja söögipoolisega oma kodus. Ka Krahv sai oma veekausi ja veidi maiuseid. Krahv on väga hea meeskonnamängija: ei tirinud hullult rihma, pigem ootas kaaslasi rahulikult järele ja nuuskis samal ajal põnevaid lõhnu. Ka Kevin ja Sofija olid peale Krahviga veedetud tundi kindlad, et nemad tahaksid varjupaika uuesti appi minna ja andsid end püsivabatahtlikeks üles!
Oleme oma noorte üle väga uhked ja loodame ka tulevikus noortekaga ühiselt sarnaseid vabatahtlikupäevi korraldada. Aitäh kõigile ägedatele noortele, kes tulid ja kaasa lõid! Ja eriti suur aitäh Rakvere Koduloomade Varjupaigale, et nad meid nii lahkelt vastu võtsid, andsid noortele võimaluse midagi uut katsetada ning arendada oma isiklikku, sotsiaalset, õppimis- ja kodanikupädevust!
Kui soovid ka Rakvere koduloomade varjupaika vabatahtlikuks minna, siis võta ühendust nendega läbi facebooki keskkonna 🙂